Hüpohondriku käsiraamat 2 Arsti juures. Enne, kui minna arsti juurde, tuleb meeles pidada, et arstid võivad
olla vägagi erinevad. Küsimus pole mitte ainult kaasasündinud iseärasustes, vaid ka
erinevustes, mis tulenevad arsti vanusest, staatusest ja erialast. Samuti on oluline teada, et
arsti tuju, diagnostiline võimekus ning vastutulelikkus patsiendi soovidele sõltuvad oluliselt
nädalapäevast ja kellaajast. Ei tohi unustada, et lõppude lõpuks on ka arst inimene ning
seetõttu on esmaspäev eriti halb päev arsti juurde minekuks. Esmaspäeviti on olukord üleüldse närvilisem. Kõik need patsiendid,
kes ei tahtnud oma (võimalik, et ka arsti) nädalalõppu ära rikkuda ning kannatasid vapralt
oma hädasid kogu nädalavahetuse, otsustavad esmaspäeval lõpuks arsti juurde tulla. Tänu
sellele on arstil iga patsiendi jaoks vähe aega, haiged peavad pikalt ootama ja nii arst kui
patsient on seetõttu pahurad. Kui aga arst on lisaks veel nädalalõpul pidutsenud ja peab end
seetõttu haigemaks kui kõik tema patsiendid kokku, ei juhi tema suhtumist haigetesse
kaaskodanikesse sugugi mitte inimlikkus, mõistmine ja soojus. Seetõttu väldi arsti juurde
minekut esmaspäeval, iseäranis esmaspäeva hommikul. Ebasoodne on minna arsti juurde ka vahetult enne lõunat ja vahetult
enne vastuvõtu lõppu. Enne lõunat on arst näljane ja puhtfüsioloogilistel põhjustel
kergesti ärrituv. Tõenäoliselt vahib ta kogu aeg närviliselt kella ja üritab vältida aeganõudvaid
uuringuid ja põhjalikke vestlusi teie piinavatest haigustest. Ta üritab teid igal võimalikul
moel kabinetist välja pukseerida ja palub helistada, kui tervis kehvemaks läheb. Seejärel
patsutab ta teid reipalt õlale, sulgeb teie järel ukse ning sööstab söökla poole, ilma, et
te oleks jõudnud oma haiguslooga isegi poole peale ning kõige raskemad vaevused jäävad
loomulikult kurtmata. Samal põhjusel on ebasoodne tööpäeva lõpp. Siis on arstil jõudnud
kas uuesti kõht tühjaks minna või kiirustab ta minema - kas siis eriti huvitavale loengule
gastrektomeeritud vanurite farmakoteraapiast või kolleegiga golfi mängima. Parim aeg on
vahetult pärast lõunat, siis on arst rahulolev ja leebe. Erinevad arstitüübid Nagu eelpool mainitud, sõltub arsti käitumine tema vanusest, positsioonist ja
erialast. Järgnevalt käsitlemegi levinumaid arstitüüpe. I Meditsiinitudeng Enamik haiglaid kubiseb meditsiinitudengitest, seetõttu on
šanss sellise arsti otsa sattuda üsna suur. Mõnikord töötavad nad ihuüksi (ja sellisel
juhul aidaku teid jumal, juhul kui te trehvate tõsiselt haige olema). Mõnikord on neid aga
asetatud puhvriks patsientide voolu ette ja kogenum arst istub tagaruumis, joob kohvi ja lobiseb
õdedega ning tuleb noorele kolleegile raskete juhtude puhul appi (näiteks siis, kui haige
keeldub koju minemast ja tahab tingimata haiglaravile jääda ). Selline noor arst on tavaliselt
täis entusiasmi. Ta on istunud pikki aastaid loengutel, teinud mõne üksiku katse merisigadega
ning teie olete tõenäoliselt esimene tõeline elus patsient, keda ta kohtab. Meditsiinitudeng
on tavaliselt hoolas ja täpne, talle on õpetatud, et patsienti tuleb kannatlikult kuulata, et
mitte olulisi fakte maha magada. Seetõttu, erinevalt oma vanematest kolleegidest, ei katkesta
ta teid ebaviisakalt. Meditsiinitudeng on innukas ja ei taha kellegagi tülli minna, lisaks aga
kõhklev ning seetõttu valmis täitma kõik teie soovid uuringute ja analüüside osas (vt.
peatükk “Uuringud ja analüüsid” ilmub järgmistes osades. Toim.). Ta on veendunud, et teie teate oma haigusest rohkem kui
tema – ja selles on tal loomulikult õigus. Ta usub teid veel enam, kui viitate kõigile
professoritele ja dotsentidele, keda te varem olete külastanud. Kui te olete olnud piisavalt
paljude meditsiinitaevatähtede patsient, tundub meditsiinitudengile lõpuks, et tal on tõsiselt
vedanud, et teiega konsulteerida õnnestus. Seetõttu võite te jumala rahus vesta neile oma kannatustest tulvil
elulugu. Kui noor arst leiab, et tegemist on raske juhuga (ja seda ta tõenäoliselt teeb, sest
enamik juhtusid on tema jaoks liiga rasked), on tal kaks võimalust. Kui teda tõsiselt huvitab,
mis teil viga võiks olla, kutsub ta tõenäoliselt appi mõne vanema kolleegi ja kui viimasel
pole just midagi paremat teha, tulebki ta teid vaatama. Sellisel juhul õnnestub teil tõenäoliselt
saada viisakalt koheldud ja hästi ravitud, sest vanem kolleeg tahab noorele kolleegile endast
head muljet jätta. Teine võimalus on see, et noor arst kardab vanemat kolleegi häirida,
kuna viimane on äärmiselt hõivatud, viibib parasjagu operatsioonil või suhtub lakkamatult küsimusi
esitavatesse tudengitesse irooniliselt. Sellisel juhul ütleb noor arst teile, et tegu on raske
juhuga ja määrab teile hunniku analüüse (need, mida te soovisite ja lisaks veel need, mille
peale ta ise tuli) ning kutsub teid tagasi kahe nädala pärast. Ta teab, et siis töötab ta
ise juba järgmises osakonnas või haiglas ja keegi järgmine õnnetu peab tõlgendama teie analüüside
vastuseid, panema lubatud diagnoosi ja määrama imettegeva ravi. Vaatamata kõigele on noor meditsiinitudeng hea arst. Ta ei tee teid
loomulikult küll tervemaks, kuid tõenäoliselt ka mitte haigemaks. II Äsjalõpetanud arst Äsjalõpetanud
arste on kolme tüüpi. Esimese tüübi arst on enesekindluse osas meditsiinitudengiga samal
tasemel, mõnikord kahjuks ka oskuste poolest. Ebakindel arst võib omada küll omada palju
faktilisi teadmisi, kuid kartus vigu teha takistab teda neid teadmisi kasutamast. Ebakindel arst
on aga hea kuulaja ja teeb meelsasti kõik teie poolt soovitud uuringud. Teise tüübi arst on esimese täielik vastand. Ta on imponeerivalt
kindel, on kõike näinud, kõike teinud ja teab kõike. Kõiki oma patsiente nimetab ta
“juhtudeks”, sest nii jätab ta enda arvates kogenud ülemarsti mulje. Mõnikord on sellised
ülemarsti kalduvused ilmnenud juba õpinguajal, kuid siis ei ole need saanud täiel määral õitsele
puhkeda, kuna kursusekaaslased on ta lihtsalt välja naernud. Enesekindel arst on halb kuulaja
ja tavaliselt otsustab ta teie diagnoosi ja ravi üle enne, kui te oma jutuga isegi poole peale
olete jõudnud. Ta katkestab teid pidevalt, ei tee väljagi teie hästipõhjendatud teooriatest
oma haiguste kohta ja määrab kangekaelselt ise kõik proovid ja uuringud. Ta on esmaklassiline
ninatark, üleolev ja kohati ülbe. Tal on professori maneerid, kahjuks aga puuduvad tal
professori kogemused. Ühesõnaga on ta üsna lootusetu tüüp ning suure tõenäosusega ei tee
ta teid tervemaks. Ta sarnaneb autojuhiga, kes on äsja load saanud ning kujutab oma kasinate
kogemuste ja tohutu enesekindlusega kaasliiklejatele tõsist ohtu. Hoidke end tema eest! III Kogenud arst See arst on tavaliselt parim
variant. Tal on suured kogemused ja ta hoiab end kursis meditsiinis toimuvaga. Ta loeb õhtuti
kodus ajakirju, selle asemel, et oma perega suhelda, läheb kino asemel loengule ja käib
puhkuse ajal kongressidel. Ta ei ole jõudnud oma patsientidest, ametist ja iseendast veel täielikult
ära tüdineda (nagu juhtub mõnikord ülemarstidega, vt. IV tüüp). Sellisel arstil on
tavaliselt kohutavalt suur töökoormus, mis tekitab stressi ja põhjustab enneaegset
vananemist. Nad ei ole nii kannatlikud kuulajad, kui nende nooremad kolleegid, nad esitavad küsimusi,
millele saab vastata ainult jah või ei ning ärrituvad, kui patsient on väga jutukas. Neil on
alati kiire, kuna kogu haigla probleemid tunduvad olevat nende õlgadel. Kui nendega mõnikord
harva õnnestub segamatult rääkida, on nad vaatamata kõigele sõbralikud ja mõistvad. IV Ülemarst Ülemarste on samuti mitut sorti. On siiski mõningad tüüpilised omadused, mida
esineb enamikul ülemarstidest ja mida siinkohal lühidalt käsitleme. Ülemarst on end aastakümneid oma elukutsele pühendanud. Entusiasm ja
innukus on täielikult kadunud. Selline arst on kõike näinud ja kuulnud ning kahetsusväärselt
sageli kõigest tüdinud. Isegi teie haruldased ja iseäralikud sümptomid ei suuda temas huvi
äratada. Sel ajal kui te räägite, kirjutab ta enamasti kellegi teise retsepti. Ta trummeldab
sõrmedega vastu lauda ja mõtleb iseenda kõhuhädadele, sel ajal kui te enda omi kirjeldate.
Ta vaatab mõnda ammu unustatud ravimireklaami, vahib lakke, ühesõnaga teeb kõike muud peale
teie kuulamise. Arusaadavalt on ülemarstil palju teadmisi, kuigi need on enamasti
veidi ajast ja arust, sest ta pole viimased viisteist aastat viitsinud end meditsiini arenguga
kursis hoida. Seetõttu kirjutab ta endiselt rohtusid, mis on sadades uuringutes osutunud
kasututeks või halvimal juhul isegi ohtlikeks. Endiselt kirjutab ta välja kodukootud segusid,
mis ei tee õnnelikuks kedagi teist peale apteekri, kes peab neid kokku segama. Tema käekiri on
selline, et apteeker peab sageli katsuma ära arvata, mis retseptil kirjas on. Ülemarst kasutab endiselt ravimeetodeid, millest enamik kolleege (välja
arvatud teised ülemarstid) on ammu loobunud. Loomulikult on ta kindel, et mis oli hea 25 aastat
tagasi, on seda ka tänapäeval. Mõnikord on ta koleeriline ja pahatahtlikult meelestatud patsientide
vastu, kes talle närvidele käivad. Ta sõimab teid läbi, kuna te pole täitnud tema
korraldusi või olete täitnud neid valesti, olete võtnud kaalus juurde ning liigute vähe. Kui
te kurdate peavalu, ütleb ta, et tema pea valutab palju hullemini. Ta karjub, sõimab ja tal
pole külma ega sooja sellest, et te ähvardate tema peale tervishoiuosakonda kaebuse kirjutada.
Kui te edaspidi ei kavatse tema korraldusi punktipealt täita, käige…. . mõne tema kolleegi
juurde. Loomulikult on ka suurepäraseid noori ülemarste, kes kuulavad teid ära
ja kirjutavad teile ravimi, mis on meditsiini viimane sõna, kuid neid on äärmiselt vähe. Seega - ärge siis eriti rõõmustage, kui vastvõtuaega kinni pannes
õde teile teatab, et teil on vedanud - teil õnnestub pääseda ülemarsti enda vastuvõtule.
“Esmaspäeva hommikul 8.30”. V Professor Professori tüüpe on sama palju kui
professoreid. Ainuke ühine omadus on see, et neil on professori tiitel ja sellese tuleb suhtuda
nagu diagnoosi. Professor on enamasti väga auahne, egotsentriline ja iseteadev. Tänu pidevalt
kasvavatele administratiivsetele ülesannetele on ta praktilisest meditsiinist üsna kaugel,
kuid kompenseerib seda suurema enesekindlusega rasketest meditsiiniprobleemidest rääkides. Patsiendina tuleb vahet teha kahel erineval professoritüübil. 1. tüüpi
professor rõhutab meeleldi oma erinevust tavalistest haiglaarstidest, kes kannatavad stressi ja
pideva ajapuuduse all. Professor otsustab ise, kui palju haigeid ta vastu võtab ning seetõttu
on tal iga patsiendi jaoks aega. Kui te maandute seda tüüpi professori juures, märkate te oma
suureks imestuseks, et te võite rääkida kaua ja segamatult. Professor näib huvitatud ning
vestleb teiega ka asjadest, millel pole teie haigusega üldse pistmist - ilmast, poliitilisest
olukorrast jne. ). Kuna professor ei saa endale lubada mingi teie haiguse mahamagamist, võtab
ta teilt kõik võimalikud analüüsid, saadab teid kõigile uuringutele, mis ta suudab välja mõelda
ning laseb kogu teie keha põhjalikult läbi valgustada ja pildistada. Te lahkute tema
kabinetist kahe peotäie saatekirjadega ning olete enne lõpliku diagnoosi tõenäoliselt sõelapõhjaks
torgitud ja saate kiirituskahjustuse. 1.
tüübi professori käest ei pääse te enne, kui ta: a)
saab teada, mis teid vaevab, või b)
jõuab järeldusele (mis rahustab teda, aga mitte teid), et ka keegi teine ei ole võimeline
seda teada saama. Kuna selline lõpptulemus riivab
professori eneseuhkust, käsib ta oma abiarstil hoolitseda selle eest, et te edaspidi oma iseäralike
ja arusaamatute hädadega professori vastuvõtule enam ei pääseks. Millest on muidugi kahju,
sest põhjalik uurimine kuluks teile ju ära. 2. tüübi professor on enesekindel, üleolev ja tal on patsientidest kõrini.
Ta peab end sõltumatuks ja eksimatuks ning oma aega erakordselt väärtuslikuks ning katkestab
teid seetõttu juba esimese lause pealt. Ta ei taha kuulda teie haiguslugu, teda ei huvita teie
soovid, ta ignoreerib teie ravimite kohta käivaid kaebusi ja ülepea on tal ükskõik, mis te
arvate. Sageli viskab ta teid välja sõnadega “Te olete täiesti terve, see kõik on närvidest.
Head päeva.” Selline 2. tüübi professor on kõige lootusetum juhus, kelle otsa te võite
sattuda. Kui teile antakse vastuvõtuaeg sellise professori juurde, võite sama hästi koju jääda
ja end ise ravida. VI Eraarst Eraarstid võib laias laastus jagada
kahte rühma – oma karjääri alustavad ja pikka aega praktiseerinud eraarstid. Esimeste jaoks on oluline iga patsient, seetõttu tuleb ta vastu kõigile
teie soovidele, lootes, et te peate teda heaks arstiks ning tulete teinekord jälle. Ta on
sunnitud endale kiirelt kindla patsientuuri soetama ( juhul kui ta pole kellegi praksist üle võtnud)
ning teeb kõik, et seda hoida. Te võite nõuda eksklusiivseid eriuuringuid, haruldasi analüüse,
dikteerida haiguslehe pikkust ja nii edasi. Ta kuulab teie kaebused ära ja korraldab põhjalikud
uuringud, mis sunnivad teid vähemalt viis korda uuesti tulema, seejärel on ta veendunud, et külastate
teda ka edaspidi, kuna nüüd omab ta kõiki teie andmeid. Kui ta on piisavalt kindel, et olete
tema püsipatsient, pole tal teie soovidest enam külma ega sooja. Siis on aeg arst välja
vahetada. Vanal eraarstil on kindel patsientuur, kes on aastaid tema juures käinud.
Enamik tema patsiente ei kujuta arsti vahetamist enam ette, sest nad ei viitsiks uuele arstile
oma lõputut haiguslugu jutustama hakata. Vana eraarst sarnaneb ülemarstiga. Ta tunneb oma
patsiente seest ja väljast, teab nende perekondi ja harjumusi. Kui ta on sõbralik ja
heatujuline tüüp, piisab patsientidele juba sellestki, et ta neid ära kuulab, neile seejärel
purgi vitamiine ulatab ja sõbralikult õlale patsutab. Kui ta juhtub olema pahur ja koleeriline
tüüp, ei jaksa ta kogu seda halisemist ja hädaldamist tõenäoliselt kuulata ning patsient on
sunnitud kiiresti lahkuma, küll ilma õlalepatsutuseta, aga siiski vitamiinipurgiga. Iga juhul
ei viitsi vana eraarst teha mingeid uuringuid ega analüüse. Heal juhul määrab ta teie sette
ja hemoglobiini. Lühidalt tuleks kirjeldada veel üht eraarsti alaliiki-
seltskonnaarsti, kes mingil seletamatul põhjusel on suutnud oma patsientideks meelitada palju
tuntud või rikkaid tegelasi. Seltskonnaarst esineb seltskonnaveergude peopiltidel sama sageli
kui tema patsiendid ning tõenäoliselt tegeleb pidudel endale patsientuuri värbamisega.
Seltskonnaarsti olulisimad omadused on suur ja peen vastuvõturuum, lai sädelev naeratus ning
peadpööritavad honorarid. Tema erialast kvalifikatsiooni on võimatu kindlaks teha ning keegi
ei tea, kas tal üldse mingit kvalifikatsiooni on. Kui tema patsientidel mõni tõsine haigus
tekib, lähevad nad lihtsalt teise arsti juurde. Seetõttu ei pea seltskonnaarst kunagi
keeruliste probleemidega tegelema ning keegi ei tea, kas ta nendega toime tuleks.
Seltskonnaarsti juurde minnakse peamiselt unerohu, rahusti või haiguslehe järele või siis
lihtsalt seetõttu, et seda nõuab sotsiaalne surve. On ju kena oma lauanaabrile mainida: ”Käisin
eile dr. X juures, ta on lihtsalt võluv. Ja milline ilus ooteruum tal on! Ta ütles, et ma näen
hea välja.” Kui aga olete tõsiselt haige, on soovitav minna vähem võluva, aga see-eest
targema arsti juurde. “Süstiarst” on arst, kes enda või oma patsientide veendumuse tõttu
ravib kõiki haigusi süstide abil. See meetod on kiire ja lihtne ning patsient tunneb, et ta on
oma raha eest midagi konkreetset saanud. Reeglina ei tee selline arst mingeid uuringuid, vaid käsib
patsientidel endale rääkida, mis neil viga on ning valib seejärel sobiva süsti. Kui
sellisesse ravisse uskuda, siis see enamasti aitab. VII Sõjaväearst Risk sõjaväearsti juurde sattuda
ei ole just suur, välja arvatud need juhud, kus sõjaväearst otsustab näiteks eraarstiks
hakata ja oma vanad kombed rügemendist erapraksisesse üle kannab. Sõjaväearst elab kindlas
veendumuses, et kõik patsiendid on simulandid ning kõik nende vaevused on tingitud homme
toimuvast kolme miilisest marsist täisvarustuses. Sõjaväearst on haiglaselt kahtlustav. Ta
arvab, et kõik, kes teda külastavad, on terved kui purikad, seetõttu ei näe ta mingit põhjust
neid läbi vaadata. Mis on iseenesest üsna praktiline, kuna niikuinii on tal iga patsiendi
jaoks kõige rohkem kaks minutit aega. Patsiendid peavad enne sisseminekut lahti riietuma ja
kraadiklaasi alla panema. Enamasti teatab arst : “Teenistuskõlbulik”, heal juhul aga
kirjutab siiski mõne ravimi. Sõjaväearsti meelest aitab enamiku hädade vastu aspiriin, köharohi
või liniment, kusjuures pole oluline, milline organsüsteem parasjagu streigib. Tema meelest
jaotuvad haiged kolme rühma- “põlved”, “seljad” ja “kurgud”.
Pole oluline, millisest rühma ta teid liigitab, ravi on ikka seesama- aspiriin, köharohi ja
liniment. Järgmises peatükis peatume erinevate erialade esindajate psüühilistel
iseärasustel.
|