Hüpohondriku käsiraamat 2

Arsti juures.

Enne, kui minna arsti juurde, tuleb meeles pidada, et arstid võivad olla vägagi erinevad. Küsimus pole mitte ainult kaasasündinud iseärasustes, vaid ka erinevustes, mis tulenevad arsti vanusest, staatusest ja erialast. Samuti on oluline teada, et arsti tuju, diagnostiline võimekus ning vastutulelikkus patsiendi soovidele sõltuvad oluliselt nädalapäevast ja kellaajast. Ei tohi unustada, et lõppude lõpuks on ka arst inimene ning seetõttu on esmaspäev eriti halb päev arsti juurde minekuks.

Esmaspäeviti on olukord üleüldse närvilisem. Kõik need patsiendid, kes ei tahtnud oma (võimalik, et ka arsti) nädalalõppu ära rikkuda ning kannatasid vapralt oma hädasid kogu nädalavahetuse, otsustavad esmaspäeval lõpuks arsti juurde tulla. Tänu sellele on arstil iga patsiendi jaoks vähe aega, haiged peavad pikalt ootama ja nii arst kui patsient on seetõttu pahurad. Kui aga arst on lisaks veel nädalalõpul pidutsenud ja peab end seetõttu haigemaks kui kõik tema patsiendid kokku, ei juhi tema suhtumist haigetesse kaaskodanikesse sugugi mitte inimlikkus, mõistmine ja soojus. Seetõttu väldi arsti juurde minekut esmaspäeval, iseäranis esmaspäeva hommikul.

Ebasoodne on minna arsti juurde ka vahetult enne lõunat ja vahetult enne vastuvõtu lõppu. Enne lõunat on arst näljane ja puhtfüsioloogilistel põhjustel kergesti ärrituv. Tõenäoliselt vahib ta kogu aeg närviliselt kella ja üritab vältida aeganõudvaid uuringuid ja põhjalikke vestlusi teie piinavatest haigustest. Ta üritab teid igal võimalikul moel kabinetist välja pukseerida ja palub helistada, kui tervis kehvemaks läheb. Seejärel patsutab ta teid reipalt õlale, sulgeb teie järel ukse ning sööstab söökla poole, ilma, et te oleks jõudnud oma haiguslooga isegi poole peale ning kõige raskemad vaevused jäävad loomulikult kurtmata.

Samal põhjusel on ebasoodne tööpäeva lõpp. Siis on arstil jõudnud kas uuesti kõht tühjaks minna või kiirustab ta minema - kas siis eriti huvitavale loengule gastrektomeeritud vanurite farmakoteraapiast või kolleegiga golfi mängima. Parim aeg on vahetult pärast lõunat, siis on arst rahulolev ja leebe.

Erinevad arstitüübid

Nagu eelpool mainitud, sõltub arsti käitumine tema vanusest, positsioonist ja erialast. Järgnevalt käsitlemegi levinumaid arstitüüpe.

 

I Meditsiinitudeng

 Enamik haiglaid kubiseb meditsiinitudengitest, seetõttu on šanss sellise arsti otsa sattuda üsna suur. Mõnikord töötavad nad ihuüksi (ja sellisel juhul aidaku teid jumal, juhul kui te trehvate tõsiselt haige olema). Mõnikord on neid aga asetatud puhvriks patsientide voolu ette ja kogenum arst istub tagaruumis, joob kohvi ja lobiseb õdedega ning tuleb noorele kolleegile raskete juhtude puhul appi (näiteks siis, kui haige keeldub koju minemast ja tahab tingimata haiglaravile jääda ). Selline noor arst on tavaliselt täis entusiasmi. Ta on istunud pikki aastaid loengutel, teinud mõne üksiku katse merisigadega ning teie olete tõenäoliselt esimene tõeline elus patsient, keda ta kohtab. Meditsiinitudeng on tavaliselt hoolas ja täpne, talle on õpetatud, et patsienti tuleb kannatlikult kuulata, et mitte olulisi fakte maha magada. Seetõttu, erinevalt oma vanematest kolleegidest, ei katkesta ta teid ebaviisakalt. Meditsiinitudeng on innukas ja ei taha kellegagi tülli minna, lisaks aga kõhklev ning seetõttu valmis täitma kõik teie soovid uuringute ja analüüside osas (vt. peatükk “Uuringud ja analüüsid” ilmub järgmistes osades. Toim.). Ta on veendunud, et teie teate oma haigusest rohkem kui tema – ja selles on tal loomulikult õigus. Ta usub teid veel enam, kui viitate kõigile professoritele ja dotsentidele, keda te varem olete külastanud. Kui te olete olnud piisavalt paljude meditsiinitaevatähtede patsient, tundub meditsiinitudengile lõpuks, et tal on tõsiselt vedanud, et teiega konsulteerida õnnestus.

Seetõttu võite te jumala rahus vesta neile oma kannatustest tulvil elulugu. Kui noor arst leiab, et tegemist on raske juhuga (ja seda ta tõenäoliselt teeb, sest enamik juhtusid on tema jaoks liiga rasked), on tal kaks võimalust. Kui teda tõsiselt huvitab, mis teil viga võiks olla, kutsub ta tõenäoliselt appi mõne vanema kolleegi ja kui viimasel pole just midagi paremat teha, tulebki ta teid vaatama. Sellisel juhul õnnestub teil tõenäoliselt saada viisakalt koheldud ja hästi ravitud, sest vanem kolleeg tahab noorele kolleegile endast head muljet jätta.

Teine võimalus on see, et noor arst kardab vanemat kolleegi häirida, kuna viimane on äärmiselt hõivatud, viibib parasjagu operatsioonil või suhtub lakkamatult küsimusi esitavatesse tudengitesse irooniliselt. Sellisel juhul ütleb noor arst teile, et tegu on raske juhuga ja määrab teile hunniku analüüse (need, mida te soovisite ja lisaks veel need, mille peale ta ise tuli) ning kutsub teid tagasi kahe nädala pärast. Ta teab, et siis töötab ta ise juba järgmises osakonnas või haiglas ja keegi järgmine õnnetu peab tõlgendama teie analüüside vastuseid, panema lubatud diagnoosi ja määrama imettegeva ravi.

Vaatamata kõigele on noor meditsiinitudeng hea arst. Ta ei tee teid loomulikult küll tervemaks, kuid tõenäoliselt ka mitte haigemaks.

II Äsjalõpetanud arst

 Äsjalõpetanud arste on kolme tüüpi. Esimese tüübi arst on enesekindluse osas meditsiinitudengiga samal tasemel, mõnikord kahjuks ka oskuste poolest. Ebakindel arst võib omada küll omada palju faktilisi teadmisi, kuid kartus vigu teha takistab teda neid teadmisi kasutamast. Ebakindel arst on aga hea kuulaja ja teeb meelsasti kõik teie poolt soovitud uuringud.

Teise tüübi arst on esimese täielik vastand. Ta on imponeerivalt kindel, on kõike näinud, kõike teinud ja teab kõike. Kõiki oma patsiente nimetab ta “juhtudeks”, sest nii jätab ta enda arvates kogenud ülemarsti mulje. Mõnikord on sellised ülemarsti kalduvused ilmnenud juba õpinguajal, kuid siis ei ole need saanud täiel määral õitsele puhkeda, kuna kursusekaaslased on ta lihtsalt välja naernud. Enesekindel arst on halb kuulaja ja tavaliselt otsustab ta teie diagnoosi ja ravi üle enne, kui te oma jutuga isegi poole peale olete jõudnud. Ta katkestab teid pidevalt, ei tee väljagi teie hästipõhjendatud teooriatest oma haiguste kohta ja määrab kangekaelselt ise kõik proovid ja uuringud. Ta on esmaklassiline ninatark, üleolev ja kohati ülbe. Tal on professori maneerid, kahjuks aga puuduvad tal professori kogemused. Ühesõnaga on ta üsna lootusetu tüüp ning suure tõenäosusega ei tee ta teid tervemaks. Ta sarnaneb autojuhiga, kes on äsja load saanud ning kujutab oma kasinate kogemuste ja tohutu enesekindlusega kaasliiklejatele tõsist ohtu. Hoidke end tema eest!

III Kogenud arst

 See arst on tavaliselt parim variant. Tal on suured kogemused ja ta hoiab end kursis meditsiinis toimuvaga. Ta loeb õhtuti kodus ajakirju, selle asemel, et oma perega suhelda, läheb kino asemel loengule ja käib puhkuse ajal kongressidel. Ta ei ole jõudnud oma patsientidest, ametist ja iseendast veel täielikult ära tüdineda (nagu juhtub mõnikord ülemarstidega, vt. IV tüüp). Sellisel arstil on tavaliselt kohutavalt suur töökoormus, mis tekitab stressi ja põhjustab enneaegset vananemist. Nad ei ole nii kannatlikud kuulajad, kui nende nooremad kolleegid, nad esitavad küsimusi, millele saab vastata ainult jah või ei ning ärrituvad, kui patsient on väga jutukas. Neil on alati kiire, kuna kogu haigla probleemid tunduvad olevat nende õlgadel. Kui nendega mõnikord harva õnnestub segamatult rääkida, on nad vaatamata kõigele sõbralikud ja mõistvad.

IV Ülemarst

 Ülemarste on samuti mitut sorti. On siiski mõningad tüüpilised omadused, mida esineb enamikul ülemarstidest ja mida siinkohal lühidalt käsitleme.

Ülemarst on end aastakümneid oma elukutsele pühendanud. Entusiasm ja innukus on täielikult kadunud. Selline arst on kõike näinud ja kuulnud ning kahetsusväärselt sageli kõigest tüdinud. Isegi teie haruldased ja iseäralikud sümptomid ei suuda temas huvi äratada. Sel ajal kui te räägite, kirjutab ta enamasti kellegi teise retsepti. Ta trummeldab sõrmedega vastu lauda ja mõtleb iseenda kõhuhädadele, sel ajal kui te enda omi kirjeldate. Ta vaatab mõnda ammu unustatud ravimireklaami, vahib lakke, ühesõnaga teeb kõike muud peale teie kuulamise.

Arusaadavalt on ülemarstil palju teadmisi, kuigi need on enamasti veidi ajast ja arust, sest ta pole viimased viisteist aastat viitsinud end meditsiini arenguga kursis hoida. Seetõttu kirjutab ta endiselt rohtusid, mis on sadades uuringutes osutunud kasututeks või halvimal juhul isegi ohtlikeks. Endiselt kirjutab ta välja kodukootud segusid, mis ei tee õnnelikuks kedagi teist peale apteekri, kes peab neid kokku segama. Tema käekiri on selline, et apteeker peab sageli katsuma ära arvata, mis retseptil kirjas on.

Ülemarst kasutab endiselt ravimeetodeid, millest enamik kolleege (välja arvatud teised ülemarstid) on ammu loobunud. Loomulikult on ta kindel, et mis oli hea 25 aastat tagasi, on seda ka tänapäeval.

Mõnikord on ta koleeriline ja pahatahtlikult meelestatud patsientide vastu, kes talle närvidele käivad. Ta sõimab teid läbi, kuna te pole täitnud tema korraldusi või olete täitnud neid valesti, olete võtnud kaalus juurde ning liigute vähe. Kui te kurdate peavalu, ütleb ta, et tema pea valutab palju hullemini. Ta karjub, sõimab ja tal pole külma ega sooja sellest, et te ähvardate tema peale tervishoiuosakonda kaebuse kirjutada. Kui te edaspidi ei kavatse tema korraldusi punktipealt täita, käige…. . mõne tema kolleegi juurde.

Loomulikult on ka suurepäraseid noori ülemarste, kes kuulavad teid ära ja kirjutavad teile ravimi, mis on meditsiini viimane sõna, kuid neid on äärmiselt vähe.

Seega - ärge siis eriti rõõmustage, kui vastvõtuaega kinni pannes õde teile teatab, et teil on vedanud - teil õnnestub pääseda ülemarsti enda vastuvõtule. “Esmaspäeva hommikul 8.30”.

V Professor

 Professori tüüpe on sama palju kui professoreid. Ainuke ühine omadus on see, et neil on professori tiitel ja sellese tuleb suhtuda nagu diagnoosi. Professor on enamasti väga auahne, egotsentriline ja iseteadev. Tänu pidevalt kasvavatele administratiivsetele ülesannetele on ta praktilisest meditsiinist üsna kaugel, kuid kompenseerib seda suurema enesekindlusega rasketest meditsiiniprobleemidest rääkides.

Patsiendina tuleb vahet teha kahel erineval professoritüübil. 1. tüüpi professor rõhutab meeleldi oma erinevust tavalistest haiglaarstidest, kes kannatavad stressi ja pideva ajapuuduse all. Professor otsustab ise, kui palju haigeid ta vastu võtab ning seetõttu on tal iga patsiendi jaoks aega. Kui te maandute seda tüüpi professori juures, märkate te oma suureks imestuseks, et te võite rääkida kaua ja segamatult. Professor näib huvitatud ning vestleb teiega ka asjadest, millel pole teie haigusega üldse pistmist - ilmast, poliitilisest olukorrast jne. ). Kuna professor ei saa endale lubada mingi teie haiguse mahamagamist, võtab ta teilt kõik võimalikud analüüsid, saadab teid kõigile uuringutele, mis ta suudab välja mõelda ning laseb kogu teie keha põhjalikult läbi valgustada ja pildistada. Te lahkute tema kabinetist kahe peotäie saatekirjadega ning olete enne lõpliku diagnoosi tõenäoliselt sõelapõhjaks torgitud ja saate kiirituskahjustuse.

1.        tüübi professori käest ei pääse te enne, kui ta:

a)       saab teada, mis teid vaevab, või

b)       jõuab järeldusele (mis rahustab teda, aga mitte teid), et ka keegi teine ei ole võimeline seda teada saama.

Kuna selline lõpptulemus riivab professori eneseuhkust, käsib ta oma abiarstil hoolitseda selle eest, et te edaspidi oma iseäralike ja arusaamatute hädadega professori vastuvõtule enam ei pääseks. Millest on muidugi kahju, sest põhjalik uurimine kuluks teile ju ära.

2. tüübi professor on enesekindel, üleolev ja tal on patsientidest kõrini. Ta peab end sõltumatuks ja eksimatuks ning oma aega erakordselt väärtuslikuks ning katkestab teid seetõttu juba esimese lause pealt. Ta ei taha kuulda teie haiguslugu, teda ei huvita teie soovid, ta ignoreerib teie ravimite kohta käivaid kaebusi ja ülepea on tal ükskõik, mis te arvate. Sageli viskab ta teid välja sõnadega “Te olete täiesti terve, see kõik on närvidest. Head päeva.” Selline 2. tüübi professor on kõige lootusetum juhus, kelle otsa te võite sattuda. Kui teile antakse vastuvõtuaeg sellise professori juurde, võite sama hästi koju jääda ja end ise ravida.

VI Eraarst

 Eraarstid võib laias laastus jagada kahte rühma – oma karjääri alustavad ja pikka aega praktiseerinud eraarstid.

Esimeste jaoks on oluline iga patsient, seetõttu tuleb ta vastu kõigile teie soovidele, lootes, et te peate teda heaks arstiks ning tulete teinekord jälle. Ta on sunnitud endale kiirelt kindla patsientuuri soetama ( juhul kui ta pole kellegi praksist üle võtnud) ning teeb kõik, et seda hoida. Te võite nõuda eksklusiivseid eriuuringuid, haruldasi analüüse, dikteerida haiguslehe pikkust ja nii edasi. Ta kuulab teie kaebused ära ja korraldab põhjalikud uuringud, mis sunnivad teid vähemalt viis korda uuesti tulema, seejärel on ta veendunud, et külastate teda ka edaspidi, kuna nüüd omab ta kõiki teie andmeid. Kui ta on piisavalt kindel, et olete tema püsipatsient, pole tal teie soovidest enam külma ega sooja. Siis on aeg arst välja vahetada.

Vanal eraarstil on kindel patsientuur, kes on aastaid tema juures käinud. Enamik tema patsiente ei kujuta arsti vahetamist enam ette, sest nad ei viitsiks uuele arstile oma lõputut haiguslugu jutustama hakata. Vana eraarst sarnaneb ülemarstiga. Ta tunneb oma patsiente seest ja väljast, teab nende perekondi ja harjumusi. Kui ta on sõbralik ja heatujuline tüüp, piisab patsientidele juba sellestki, et ta neid ära kuulab, neile seejärel purgi vitamiine ulatab ja sõbralikult õlale patsutab. Kui ta juhtub olema pahur ja koleeriline tüüp, ei jaksa ta kogu seda halisemist ja hädaldamist tõenäoliselt kuulata ning patsient on sunnitud kiiresti lahkuma, küll ilma õlalepatsutuseta, aga siiski vitamiinipurgiga. Iga juhul ei viitsi vana eraarst teha mingeid uuringuid ega analüüse. Heal juhul määrab ta teie sette ja hemoglobiini.

Lühidalt tuleks kirjeldada veel üht eraarsti alaliiki- seltskonnaarsti, kes mingil seletamatul põhjusel on suutnud oma patsientideks meelitada palju tuntud või rikkaid tegelasi. Seltskonnaarst esineb seltskonnaveergude peopiltidel sama sageli kui tema patsiendid ning tõenäoliselt tegeleb pidudel endale patsientuuri värbamisega. Seltskonnaarsti olulisimad omadused on suur ja peen vastuvõturuum, lai sädelev naeratus ning peadpööritavad honorarid. Tema erialast kvalifikatsiooni on võimatu kindlaks teha ning keegi ei tea, kas tal üldse mingit kvalifikatsiooni on. Kui tema patsientidel mõni tõsine haigus tekib, lähevad nad lihtsalt teise arsti juurde. Seetõttu ei pea seltskonnaarst kunagi keeruliste probleemidega tegelema ning keegi ei tea, kas ta nendega toime tuleks. Seltskonnaarsti juurde minnakse peamiselt unerohu, rahusti või haiguslehe järele või siis lihtsalt seetõttu, et seda nõuab sotsiaalne surve. On ju kena oma lauanaabrile mainida: ”Käisin eile dr. X juures, ta on lihtsalt võluv. Ja milline ilus ooteruum tal on! Ta ütles, et ma näen hea välja.” Kui aga olete tõsiselt haige, on soovitav minna vähem võluva, aga see-eest targema arsti juurde.

“Süstiarst” on arst, kes enda või oma patsientide veendumuse tõttu ravib kõiki haigusi süstide abil. See meetod on kiire ja lihtne ning patsient tunneb, et ta on oma raha eest midagi konkreetset saanud. Reeglina ei tee selline arst mingeid uuringuid, vaid käsib patsientidel endale rääkida, mis neil viga on ning valib seejärel sobiva süsti. Kui sellisesse ravisse uskuda, siis see enamasti aitab.

VII Sõjaväearst

 Risk sõjaväearsti juurde sattuda ei ole just suur, välja arvatud need juhud, kus sõjaväearst otsustab näiteks eraarstiks hakata ja oma vanad kombed rügemendist erapraksisesse üle kannab. Sõjaväearst elab kindlas veendumuses, et kõik patsiendid on simulandid ning kõik nende vaevused on tingitud homme toimuvast kolme miilisest marsist täisvarustuses. Sõjaväearst on haiglaselt kahtlustav. Ta arvab, et kõik, kes teda külastavad, on terved kui purikad, seetõttu ei näe ta mingit põhjust neid läbi vaadata. Mis on iseenesest üsna praktiline, kuna niikuinii on tal iga patsiendi jaoks kõige rohkem kaks minutit aega. Patsiendid peavad enne sisseminekut lahti riietuma ja kraadiklaasi alla panema. Enamasti teatab arst : “Teenistuskõlbulik”, heal juhul aga kirjutab siiski mõne ravimi. Sõjaväearsti meelest aitab enamiku hädade vastu aspiriin, köharohi või liniment, kusjuures pole oluline, milline organsüsteem parasjagu streigib. Tema meelest jaotuvad haiged kolme rühma- “põlved”, “seljad” ja “kurgud”. Pole oluline, millisest rühma ta teid liigitab, ravi on ikka seesama- aspiriin, köharohi ja liniment.

Järgmises peatükis peatume erinevate erialade esindajate psüühilistel iseärasustel.