Kas alkoholism on ravitav? G. Grossmann,
bioloogiakandidaat, Inimbioloogia ja Ökoloogia Keskus
Küsimust sellest, kas alkoholismi põdevat inimest ravida või mitte, seostatakse igapäevases
praktikas sageli küsimusega, kas see haigus on pärilik või mitte. Sageli arvatakse, et kui
juba inimese vanemad olid joodikud, siis pole mõtet ka teda ennast ravida, lähtudes sellest,
et antud isiku alkoholism on geneetiliselt määratud ning vältimatu. Aga mida räägib teadus?
Inimese geneetika uuringud on näidanud, et alkoholism on inimese käitumuslik reaktsioon, mis
on tingitud erinevatest geneetilistest mehhanismidest. Konkreetset alkoholismi geeni ei
eksisteeri, ehkki pärilik kalduvus alkoholismile esineb inimesel kui bioloogilisel liigil üldises
mõttes. Ühtedel indiviididel väljendub see rohkem, teistel vähem.
Alkoholismi geneetiline faktor, s.t. selle haiguse ilmnemise seesmine põhjus esineb
rohkem naistel. Kuid sotsiaalsete ja muude väliste tegurite survel muutuvad alkohoolikuteks
sagedamini ju mehed. Siiski on näidatud, et ka meestel mängib alkoholismi arengus geneetiline
faktor oma rolli. On tõestatud, et kalduvus alkoholismile on kõrgenenud neil inimestel, kellel
esineb normaalsetes tingimustes kõrge toonilise aktiivsuse tase või talamusest (thalamus
lad.k.) lähtuvate impulsside rütmi ebastabiilsus, millele vastavalt on nende indiviidide EEG-l
rütm nõrgalt väljendunud. Sellistel inimestel kutsub alkohol esile lõdvestumise ja
rahunemise tunde. Sama tunne tekib neil ka meditatsiooni abil. Neil isikutel on oht alkoholismi
avaldumisele kõrgenenud ning sellistel juhtudel võib rääkida pärilikust eelsoodumusest
alkoholismile. Ometi on Eestis käesoleval ajal palju alkoholismi all kannatavaid inimesi,
kellel ei esine erilist eelsoodumust sellele haigusele, ning alkoholism on kõige sagedamini
arenenud sotsiaalse surve, s.o. väliste põhjuste tagajärjel.
Sageli arvavad inimesed, et alkohooliku terveks ravimine tähendab seda, et antud isik
viiakse tema esialgsesse seisundisse ning et ta võib joomist kontrollida nagu terved inimesed.
Siinkohal tuleb meenutada, et ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda astuda.
Haiguse ajal on alkohooliku organismis toimunud märkimisväärsed biokeemilised muutused ning nüüd
on juba võimatu tema organismi tagasi viia noorusaegsesse seisundisse, mil toimisid loomulikud
alkoholivastased barjäärid. Alkohooliku terveks ravimine tähendab seda, et tema organism
viiakse sellisesse seisundisse, kus see ei vaja enam alkoholi ning isik võiks endale tulevikuks
absoluutse karskuse valida.
Alkoholismi raviks on olemas mitmekesiseid võimalusi. Alkoholismi ravis on põhjapanevateks
psühhoteraapia ja arsti isiksus. Abivahenditena võib arst kasutada mitmesuguseid
ravimpreparaate. Alkoholismi ravi on kompleksne ning ei ole olemas mingit kindlat ravimit, mis võib
vabastada inimese alkoholikirest. Võitluses selle haigusega kasutatakse erinevaid lähenemisviise,
millest peamisteks on järgmised viis: 1.
Toksilise reaktsiooni esilekutsumine 2.
Tingitud aversioonreaktsiooni
(okserefleks) kasutamine 3.
Alkoholi euforiseeriva toime vastane võitlus 4.
Alkoholitungi pärssivad meetmed 5.
Sugestiivteraapia
Kolme esimest abinõu kasutatakse narkoloogiahaiglate statsionaarides. Kahte viimast võivad
ambulatoorsetes tingimustes rakendada terapeudid ja psühhoterapeudid, kuid ka perearstid, kes
valdavad psühhoteraapia aluseid. Järgnevalt me peatume esimesel kolmel raviviisil.
Alkoholitarvitamisele toksilise reaktsiooni esilekutsumine. Patsiendi organismi viiakse
ainet, mis takistab alkoholi normaalset kahjutustamist, mistõttu isegi ühekordne alkoholi
kasutamine kutsub esile toksilise reaktsiooni, mis on põhjustatud atseetaldehüüdi
kumuleerumisest veres. Alkoholismi raviks kasutatakse selle lähenemisviisi korral disulfiraami
(Antabus, Teturam, Esperal, Antetyl).
Tingitud aversioonreaktsiooni kasutamine. Apomorfiini ja emetiinhüdrokloriidi abil
kutsutakse esile oksendamisreaktsioon alkoholi lõhnale ja maitsele. Sama tulemust taotletakse
ka termopsise ürdi (Herba Thermopsidis), oksejuure (Radix Ipecacuanhae) ja mõnede
teiste taimede kasutamisega. Kuid see meetod annab tagajärgi ainult väga hea motivatsiooniga
isikutel.
Võitlus alkoholi euforiseeriva toime vastu. Selle lähenemisviisi teooria põhineb
asjaolul, et organismis asuvad spetsiifilised euforiseerivate ainete retseptorid, mis võivad
olla endogeensed (endorfiinid, enkefaliinid, dünorfiinid) või eksogeensed (oopium, morfiin,
heroiin, liperidiin, metadoon, pentasotsiin). Neid retseptoreid nimetatakse
opioidretseptoriteks.
Euforisatsiooniprotsessi vahendajateks on monoamiinergilised transmitterid serotoniin,
noradrenaliin ja dopamiin. Alkohol stimuleerib noradrenaliini kaudu endogeensete opioidide
teket, põhjustades seeläbi eufooriatunnet. Alkoholi euforiseeriva toime kõrvaldamiseks on
soovitatud disulfiraami, mis toimib samuti noradrenaliini kaudu. Peale selle on olemas ained,
mis blokeerivad opioidide sidumist, toimides seega konkreetse antagonistina. Neid aineid
nimetatakse opioidi antagonistideks. Viimased ei oma iseenesest narkootilist toimet.
Raviainetest on selliseks naloksoon (Intrenone, Narcane, Narcanti), mida kasutatakse
peamiselt narkootikumide ägeda intoksikatsiooni korral. See on efektiivne ka alkohoolse kooma
ravis, efekt on seotud tema aktiviseerumisega alkoholiseerunud endogeense opioidi süsteemi
korral. Revia (naltreksoon, Trexan, Antaxone, Nalorex, naltreksoonhüdrokloriid)
on täpselt samuti nagu naloksoon opioidi antagonist, kuid omab sellest tugevamat toimet. Tema
toime pärast suukaudset manustamist algab 1 - 2 tunni pärast ning kestab kuni 24 - 48 tundi.
Seda ravimit määratakse sissevõtmiseks tavaliselt annuses 50 mg/ööpäevas. Neid kahte
preparaati kasutatakse opioidinarkomaania raviks.
Antagonistid blokeerivad narkootikumide poolt esile kutsutud toimed - sealhulgas eufooria
- ning teoreetiliselt hävitavad tingimused, mis põhjustavad opioididega harjumist. Kuid
praktikas nad ei hävita seda mehhanismi, mis tekitab narkomaanidel ületamatut tungi jätkata
narkootikumide kasutamist pärast ravi opioidi antagonistidega. Narkootikumide või alkoholi
tarvitamise tungi tingivad organismi paljud süsteemid, mistõttu võitlus alkoholi
euforiseeriva toime vastu ei vii kaugeltki alati paranemiseni.
Opioidretseptorid kuuluvad süsteemi, mille kaudu toimub valuaistingu vähendamine
organismis, ning selle süsteemi pidev blokeerimine kutsub esile psühhoosi sümptoomid: unehäired,
agressiivsuse, paanilised hirmud, teadvuse hägunemise jne. Seepärast võib seda meetodit
alkoholismi ravis kasutada ainult arsti kontrolli all. Kuid praktiliselt iga inimest on võimalik vabastada alkoholikirest, kasutades õiget lähenemisviisi, arvestades patsiendi pärilikku eelsoodumust ja väliseid tegureid ning ka tema paranemissoovi. Tuleb silmas pidada asjaolu, et seoses suurte muutustega, mis on inimeste elus aset leidnud viimase aastakümne jooksul Eestis, on esile kerkinud palju alkohoolikuid, kes omavad väga kõrget kultuuri- ja haridustaset. Mida kõrgem on patsiendi kultuuritase, seda märkimisväärsem on raviarsti isiksuse roll ning seda vähem on vaja kasutada ravimpreparaate. Selliste haigete ravimisel tuleb vältida tugevatoimeliste ravimite kasutamist. Sellistel juhtudel osutuvad arsti arsenalis vajalikemateks üldtugevdavad vahendid ja sõnaga mõjutamine. annab
alkohoolikule uue elu |